Sedakorda siis Kristiine kevadlaadale. Käisin eelmisel laupäeval oma ehetega esimesel laadal. Mitte kandmas, ikka müümas:). Samal päeval oli nii Luige laat, Ülemiste laat kui ka mingi üritus Tammsaare pargis ja mujalgi, nii, et tekkis tunne, et Tallinnas hakkab rahvast väheks jääma. Vähemasti tundus nii Kristiine laadal olles. Suheldes eelmistel kordadel kohalolnutega, rääkisid nemadki, et rahvast oli märgatavalt vähem. Samas, muudel laatadel oli kohatasu piisavalt märkimisväärne, et esimeseks müümiskatsetuseks natuke hirmutav olla, nii et alustuseks täitsa paras.
Niisiis, natuke naljakoht oli see, et esimese ostu minu käest tegi sõber Pille, keda ma polnud aastajagu näinud. Ja tasapisi nii mõnedki kõrvarõngad ja käekeed leidsid endale omaniku. Lisaks sai suheldud veel Disainimajast ehete kaudu tuttavate inimestega ja igat sorti armsa, pöörase, mõnel juhul ka kergete hullusesugemetega inimestega. Ühesõnaga, emotsioone jagus küllaga. Tegelikult on ikka tore olla küll rahva seas, kus su näputööd kiidetakse ja kandmiseks soetatakse. Ja kiitus oli vaat et veel toredamgi;).
esimene laadakogemus oli igati tore, kui nüüd päikese käest saadud peavalu kõrvale jätta. Tundub, et hammas on verel ja isu minna teinekordki.Ja nüüd -tatatataaa:D. Sain valmis oma esimese sutašštehnikas ehtedetaili. Detaili sellepärast, et pole veel suutnud välja mõelda, millise ketiga sellest kaelakee teen, aga jagada tahaks ikkagi. Lahe on küll see tehnika. Alustad pärlist, ja isegi kui mingisugune plaan on olemas, siis täpset tulemust ette ennustada on keeruline. Siin ta siis on:
No comments:
Post a Comment